Rahvusvahelised jõupingutused

Taust

1970.a. esitas prof. Paul Crutzen teooria, mille kohaselt kahjustavad ülehelikiiruslennukitest ja väetistest pärinevad lämmastikoksiidid osoonikihti.

1974.a. avastasid USA klimatoloogid Mario Molina ja Rowland Sherwood, et atmosfääri paisatud CFC-de  lagunemisel eralduvad klooriaatomid põhjustavad osoonikihti kahanemist. Sama efekt leiti olevat broomiaatomitel haloonide lagunemisel. 

Kõik nimetatud teadlased said 1995.a. selle avastuse eest Nobeli preemia.

Rowland Sherwood	Paul Crutzen	Mario Molina

1977. aastal, ehk 3 aastat pärast seda, kui m. Molina avalikustas oma hüpoteesi osoonikiht kahandavate ainete (OKA-de) rolli kohta, töötasid 32 riigi esindajad Washingtonis välja esimese tegevusplaani osoonikihi kaitseks. USA, Rootsi, Norra ja Kanada keelasid OKA-de kasutamise aerosool-pakendites. 

Osoonikihi kaitsmise Viini konventsioon

Erinevate riikide valitsused ühendasid oma jõud mures osoonikihi saatuse nimel, võttes 1985. aastal vastu osoonikihi kaitsmise Viini konventsiooni. Eesti ühines Osoonikihi kaitsmise Viini konventsiooniga 1996. aastal.

Osoonikihti kahandavate ainete Montreali protokoll

Juba kahe aasta pärast 16. septembril 1987 võtsid konventsiooni allakirjutanud riigid vastu Osoonikihti kahandavate ainete Montreali protokolli. Eesti ühines  Montreali protokolliga 1996. aastal. Montreali protokoll jõustus Eesti suhtes 15.01.1997. 

Montreali protokoll (edaspidi MP) on rahvusvaheline õigusakt, mis sisaldab endas osoonikihti kahandavate ainete nn “kontrollitavate ainete” tootmise ja kasutamise vähendamise või lõpetamise tähtaegu ning reguleerib kontrollitavate ainete kauplemist erinevate riikide vahel. MP ja selle hilisemate paranduste lõppeesmärk on osoonikihti kahandavate ainete ja neid aineid sisaldavate toodete tootmise ja kasutamise täielik lõpetamine kogu maailmas.

 MP on alates selle vastuvõtmisest parandatud ja muudetud 4 korda: 

Vastavalt osoonikihi kaitsmise Viini konventsioonile  kuuluvad  kõik Montreali protokolli parandused liikmesriigi poolt ratifitseerimisele.

• 1996. aastal ühines Eesti osoonikihi kaitsmise Viini konventsiooni ja osoonikihti kahandavate ainete Montreali protokolliga

• 1999. aastal ratifitseeris Eesti MP 1990. a Londoni ning 1992. a Kopenhaageni parandused

• 23. oktoobril 2002 ratifitseeris Riigikogu  MP 1997. a Montreali parandused

• Pekingi paranduste ratifitseerimine on 2003. aasta kavas

Ühinenud riigid

Juuniks 2003 oli Viini konventsiooniga ühinenud 185 riiki,  Montreali protokolliga 184 riiki,  Londoni parandustega 165 riiki,  Kopenhaageni parandustega 149 riiki,  Montreali parandustega 97 ja Pekingi parandustega 49 riiki.

Täpne seis aadressil: http://www.unep.org/ozone/ratif.shtml

Montreali protokoll osoonikihti kahandavatest ainetest on üheks (neljast) keskkonnakaitseliseks prioriteediks nii  maailmas kui ka Euroopas.

Montreali protokolli nõuded ja nende täitmine

Vastavalt Montreali protokolli sätetele peab iga Montreali protokolli osapool kindlustama täieliku kontrolli osoonikihti kahandavate ainete tootmise, kasutamise, impordi ja ekspordi üle. 

1) Eri kontrolli all on Montreali protokolli lisa A ja B ained:

• klorofluorosüsinikud (CFC-d), 

• muud täielikult halogeenitud klorofluorosüsinikud (muud CFC-d), 

• haloonid, 

• tetrakloorsüsinik, 

• 1,1,1-triklooroetaan, 

kas eraldi või seguna, sest just need ained omavad eriti suurt osoonikihti kahjustavat potentsiaali. 

Eestis on CFC-de ja haloonide tootmine ja kasutamine keelatud 1. jaanuarist 2000. 1. jaanuarist 2002 on keelatud CFC-de ja haloonide import. MP lisa A ja B ainete kasutamine aastatel 1986-2002 vt. joonis. 

2) Vastavalt MP-le on HCFC-de (klorofluorosüsivesinikud, MP lisa C, I) tootmine, kasutamine, import ja eksport lubatud aastani 2030. 

Eestis on HCFC-de kasutamine, import ja eksport lubatud aastani 2015 vastavalt kvootidele. 

3) Vastavalt MP-le peab HBrFC–de (bromofluorosüsivesinikud, MP lisa C, II) tootmine, kasutamine, import ja eksport peab olema lõpetatud aastal 1996. 

Eestis ei ole kunagi toodetud ega kasutatud HBrFC-sid. Vastavalt VV 6. mai 1999. a määrusele 146 on HBrFC-de tootmine ja  kasutamine keelatud 1. jaanuarist 2000.

4) Metüülbromiid, MP lisa E (edaspidi MB)

Vastavalt osoonikihti kahandavate ainete Montreali protokollile tuleb MB tootmise ja kasutamise taset (edaspidi "MB tase") järk-järgult vähendada. Järgnevas tabelis esitatakse tähtajad, millest alates on kehtestatud MB taseme piirangud võrreldes 1991.a tasemega.

1991. aastal metüülbromiidi kasutamist Eestis ei olnud. Tuginedes Tolliameti ja Statistikaameti andmetele ei ole MB aastatel 1991 -1999 Eestisse veetud. Samuti ei ole Eesti ka kunagi MB tootnud. Siin tuleb arvestada, et Montreali protokolli mõistes on kasutamine osoonikihti kahandavate ainete toodang, millele on lisatud nende ainete import ja maha arvatud eksport  (KASUTAMINE = TOODANG + IMPORT – EKSPORT).  Kui mõnel pool fumigeerimiseks MB veel kasutati, siis seda tehti kunagi sisseveetud kogustest ja taimekarantiini süsteemis olid erafirmadel niisugused tagavarad olemas.

Kontrollitavate ainete tarbimise kasutamise tähtajad Montreali protokolli järgi

 *[1]  Montreali protokolli järgi tähendab “kasutamine” kontrollitavate ainete toodangut, millele on lisatud kontrollitavate ainete import ja maha arvatud eksport