Õiguslik raamistik
F-gaaside määrus, mootorsõidukite kliimaseadmete direktiiv ja Kyoto protokoll
F-gaaside määrus (2006/842) ja mootorsõidukite kliimaseadmete direktiiv (2006/40) avaldati Euroopa Liidu Teatajas 14. juunil 2006. Nende eesmärk on ohjeldada, vältida ja seeläbi vähendada Kyoto protokolliga hõlmatud fluoritud kasvuhoonegaaside heitkoguseid.
Määrus reguleerib fluorosüsivesinike, perfluorosüsivesinike ja väävelheksafluoriidi kasutamist kõigis rakendustes, välja arvatud liikuvates kliimaseadmetes, mida käsitletakse direktiivis, ja koduseks kasutuseks mõeldud külmikutes. Nimetatud õigusaktid jõustusid 4. juulil 2006 ja mitmeid meetmeid kohaldatakse alates 4. juulist 2007.
Miks neid määrusi vaja on?
Kliimamuutust peetakse üheks peamiseks säästva arengu ohustajaks. Teadlased leiavad, et antropogeense tekkega kasvuhoonegaaside kontsentratsiooni kasv atmosfääris põhjustab kliimamuutusi. Rahvusvaheline poliitiline reaktsioon kliimamuutustele sai alguse ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni (Rio konventsioon) vastuvõtmisest 1992. aastal. Selles sätestatakse raamistik tegevuseks, mille eesmärk on kasvuhoonegaaside kontsentratsiooni stabiliseerimine atmosfääris, et vältida „ohtlikku antropogeenset sekkumist” kliimasüsteemi.
Kontrollitavate gaaside hulka kuuluvad süsinikdioksiid (CO2), mis on kõige olulisem, aga ka metaan (CH4) ja dilämmastikoksiid (N2O). ÜRO kliimamuutuste raamkonventsioon jõustus 21. märtsil 1994.
Kyoto protokoll
1997. aasta detsembris kohtusid saadikud Jaapanis Kyotos ja sõlmisid ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni Kyoto protokolli, mis kohustab arenenud ja üleminekumajandusega riike saavutama heite vähendamise kindlaksmääratud eesmärgid. Need riigid, keda teatakse esimese lisa osapooltena, kohustusid vähendama 2008. aastast kuni 2012. aastani (esimene kohustusperiood) kuue kasvuhoonegaasi (kolm gaasi, mida reguleerib ÜRO kliimamuutuste raamkonventsioon, ning fluorosüsivesinikud, perfluorosüsivesinikud ja väävelheksafluoriid) üldisi heitkoguseid 5,2% võrrelduna 1990. aasta tasemega.
Eesmärgid on riigiti erinevad. Enne ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni ja Kyoto protokolli vastuvõtmist peeti üheks peamiseks keskkonnaohuks osoonikihi kahanemist – see toob igal kevadel kaasa olukorra, mil Antarktika kohal tekib osooniauk, kus osoon peaaegu et puudub. Osoonisisalduse vähenemise tõttu jõuab Maale rohkem B spektriosa ultraviolettkiirgust ja murettekitav on, et see võib tuua kaasa nahavähi, kae ja muude haiguste sagenemise. Teadlased selgitasid välja, et klorofluorosüsinike heitmed on peamised osoonikihi kahandajad.
1987. aastal sõlmisid riigid Montreali protokolli, millega peatatakse klorofluorosüsinike tootmine ja kasutamine 2010. aastaks. Et klorofluorosüsinikud on lisatud Montreali protokolli ja nende kasutamine lõpetatakse järk-järgult, siis ei lisatud klorofluorosüsinikke ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni ega Kyoto protokolli, kuigi neil on suur globaalset soojenemist põhjustav potentsiaal (GWP, näitab, mil määral gaas neelab soojuskiirgust ja aitab kaasa globaalsele soojenemisele).
Klorofluorosüsinike üheks kõige edukamaks aseaineks on mõnede rakenduste, eeskätt kliima- ja jahutusseadmete puhul olnud fluorosüsivesinikud. Nendes rakendustes aitavad fluorosüsivesinikud parandada seadmete energiatõhusust. Ent nende GWP tõttu (mis on sageli palju väiksem kui klorofluorosüsinike oma) lisati fluorosüsivesinikud 1997. aastal selliste gaaside nimistusse, mille heitkoguseid tuleb Kyoto protokolli raames piirata. See on pannud valitsused dilemma ette. Fluorosüsivesinikud on olulised klorofluorosüsinike (ja klorofluorosüsivesinike) aseained, mis suurendavad energiatõhusust, mille toksilisus on väike, mis ei ole plahvatusohtlikud ja mida on lihtne ringlusse võtta. Ent nende heitkoguseid piiratakse Kyoto protokolliga.
Seepärast otsustati Euroopa Liidus võtta kasutusele mitmeid meetmeid. Esiteks, võtta vastu F-gaaside määrus (vastavalt ülaltoodule), et fluorosüsivesinikke paremini piirata (sest kui fluorosüsivesinikud õhku ei satu / seadmetest ei leki, siis ei kahjusta nad keskkonda); teiseks, kehtestada kohustus esitada aruandeid, mille põhjal riigid saaksid teavet kasutatavate fluorosüsivesinike koguste ja heidete kohta. Kolmandaks, keeld fluorosüsivesinike mõnede väikesemahulisema kasutamise viiside kohta juba kehtis. Seda keeldu laiendati ka fluorosüsivesinike kõige ulatuslikumale kasutusele autode kliimaseadmetes, sest usutakse, et peagi hakatakse valmistama väikese GWP-ga süsteeme.
Määrus sisaldab läbivaatusklauslit. Euroopa Komisjon koostab 4. juuliks 2011 aruande, mis näitab, kui hästi määrus toimib ja kas on tarvis võtta uusi meetmeid. Seepärast on tähtis, et äriühingud astuksid viivitamatult samme fluorosüsivesinike piiramiseks ja heitkoguste vähendamiseks.
