F-gaaside raammääruse 842/2006 rakendamise juhend
- Termini „käitaja” tähendus
- Termin „valmistis”
- Rakenduste määratlemine ja neis sisalduvate ainete koguste arvutamine
- Keeld viia turule ühekordselt täidetavaid mahuteid (artikli 9 lõiked 1 ja 2 ning II lisa)
- Mahutite märgistamiskohustuse rakendamine
- Piiramis- ja märgistamiskohustuste rakendamine jahutusseadmete puhul, mis sisaldavad fluoritud kasvuhoonegaasidega paisutatud isolatsioonivahtu
- Määruse kohaldamisala seoses rakendusega, mis sisaldab alla 3 kg fluoritud kasvuhoonegaase
- Määruse 842/2006 jõustumisega seotud küsimused
- Artikli 5 lõike 4 kohaldamisala
- Etiketi keel
- Toimingud, mida erinevate kategooriate töötajad tohivad jahutus- ja kliimaseadmete ning soojuspumpade juures teha
1. Termini „käitaja” tähendus
Kõik huvitatud pooled, sealhulgas käitajad ise peavad kooskõlas määrusega (EÜ) 842/2006 üheselt määratlema iga fluoritud kasvuhoonegaase sisaldava seadme ja süsteemi käitaja). Siinse osa eesmärk on anda juhiseid, kuidas määratleda käitaja igas olukorras.
Määruse artikli 2 lõike 6 kohaselt on „käitaja” füüsiline või juriidiline isik, kellel on tegelik kontroll käesoleva määrusega hõlmatud seadmete ja süsteemide tehnilise toimimise üle. Liikmesriik võib määratavatel eritingimustel nimetada käitaja kohustuste eest vastutavaks omaniku”.
Tegelik kontroll seadme või süsteemi tehnilise toimimise üle koosneb järgmistest elementidest:
- takistusteta juurdepääs süsteemile; selline juurdepääs kätkeb võimalust teostada järelevalvet süsteemi osade ja toimimise üle, samuti võimalust anda kolmandatele isikutele juurdepääs süsteemile;
- kontroll igapäevatöö/-kasutuse üle (nt sisse- või väljalülitamise otsuse tegemine);
- voli (sh rahaline voli) otsustada tehniliste muudatuste tegemise üle (nt osa väljavahetamine, lekke tuvastamise püsisüsteemi paigaldamine), muuta seadmes või süsteemis sisalduvate F-gaaside koguseid ja viia läbi kontrolli (nt lekkekindluse kontrolli) või teha parandustöid.
Kõik need elemendid on vajalikud, et täita määrusega (EÜ) nr 846/2006 käitajatele pandud kohustusi vältida lekkeid, kõrvaldada igasugune tuvastatud leke nii kiiresti kui võimalik, lasta sertifitseeritud töötajatel kontrollida korrapäraselt lekkekindlust vastavalt artiklis 3 sätestatud ajakavale, paigaldada lekke tuvastamise süsteemid, registreerida andmeid ning lasta sertifitseeritud / asjakohase kvalifikatsiooniga töötajatel F-gaase kokku koguda.
Kui käitaja on delegeerinud lepinguga kõik need elemendid kolmandale isikule, siis tuleks määruse (EÜ) nr 842/2006 põhjal lugeda käitaja õigused ja kohustused üle läinuks kolmandale
isikule, tingimusel et selline üleminek on kooskõlas liikmesriigi õigusega. Et seda üleminekut vastavas liikmesriigis kehtivaks lugeda, peavad artiklis 13 sätestatud sanktsioonid olema kohaldatavad isiku suhtes, keda loetakse lepingu kohaselt käitajaks.
Kui need elemendid on aga vaid osaliselt üle antud, siis ei peaks käitaja kohustusi üleläinuks lugema. Näiteks kui äriühing A haldab supermarketit ja sõlmib äriühinguga B hoolduslepingu, mille kohaselt peab äriühing B kontrollima süsteemi teatud ajagraafiku järgi ja tegema vajalikke parandustöid, samal ajal kui äriühing A jääb vastutama juurdepääsu eest paigaldisele ja paigaldise igapäevakasutuse eest, siis ei saa äriühingut B käitajaks lugeda. Kui lepinguga delegeeritakse äriühingule B ka täielik juurdepääs süsteemile, kontroll süsteemi igapäevakasutuse üle ja võimalus teha parandustöid, viia läbi kontrolle või teha tehnilisi muudatusi ilma äriühingu A nõusolekuta, siis tuleks lugeda käitajaks äriühing B.
Veel üks võimalus on delegeerida kõik määrusega (EÜ) nr 842/2006 käitajale pandud kohustused kolmandale isikule. Kui äriühing A käitab süsteemi ja sõlmib äriühinguga B lepingu, kus on selgesõnaliselt sätestatud, et kõik määruses (EÜ) 842/2006 sätestatud käitaja õigused ja kohustused delegeeritakse äriühingule B, siis loetakse äriühingut B käitajaks tingimusel, et äriühingu B suhtes saab vastava riigi õiguse kohaselt rakendada ka artiklis 13 sätestatud sanktsioone. Sellistes olukordades tuleks nende kohustuste täitmiseks vajalikud ülalnimetatud elemendid anda samuti lepinguga üle äriühingule B.
1.1. Füüsiline või juriidiline isik
Eeldatakse, et enamikul juhtudel on käitaja pigem juriidiline kui füüsiline isik (tavaliselt äriühing), sest kui riigisisesed või väikesed kommertskasutuses olevad paigaldised välja arvata, ei vastuta paigaldise tehnilise toimimise eest üldjuhul üks füüsiline isik. Kui füüsiline isik käitab paigaldist üksnes äriühingu töötajana, siis ei ole tal voli langetada kõiki otsuseid, mis on vajalikud paigaldise toimimise tegeliku tehnilise kontrolli jaoks, ja ta ei pea järgima määrusega käitajatele kehtestatud õigusnorme (nt otsustama vajalike parandustööde üle).
Määruses ei selgitata termineid „füüsiline isik” ega „juriidiline isik” ning seepärast tuleks neid tõlgendada kooskõlas liikmesriigi õigusega.
1.2. Käitaja/omanik
Artikli 2 lõikest 6 selgub, et omand ei ole käitaja määratlemiseks kasutatav kriteerium. Nimetatud lõike kohaselt võib liikmesriik nimetada käitaja kohustuste eest vastutavaks omaniku isegi siis, kui omanikul ei ole tegelikku kontrolli süsteemi või seadme tehnilise toimimise üle.
Õiguskindlusetuse vältimiseks peaksid liikmesriigid, kes soovivad seda klauslit kasutada, veenduma, et seadusandlikes, regulatiivsetes või haldusnormides oleksid selgelt määratletud eritingimused, kus omanik vastutab käitaja kohustuste eest.
2. Termin „valmistis”
Artikli 5 lõike 2 kohaselt tähendab „„valmistis” käesoleva määruse kohustuste rakendamisel, välja arvatud hävitamine, segu, mis koosneb kahest või enamast ainest, millest vähemalt üks on fluoritud kasvuhoonegaas, välja arvatud juhul, kui valmistise globaalset soojenemist põhjustav kogupotentsiaal (GWP) on alla 150”. I lisa 2. osa kohaselt on valmistise GWP „kaalutud keskmine, mis saadakse iga üksikaine massiosa ja tema GWP korrutiste liitmisel”.
Tööstusharu on tõstatanud kaht liiki küsimused
- termini „valmistis” kohaldamisala ja eriti see, kas tahket maatriksit ja maatriksis sisalduvaid F-gaasi molekule võib pidada üheks seguks (nt jalatsid, mis on valmistatud fluorosüsivesinikega paisutatud polüuretaanvahtudest, fluorosüsivesinikega paisutatud vahtudega tihendatud aknaraamid);
- ained, mida tuleb segu GWP arvutamisel arvesse võtta ja mille puhul tuleb kontrollida, kas on tegu valmistisega (nt „ühekomponendilist vahtu” sisaldavas balloonis).
Artiklis 1 sätestatud määruse 842/2006 eesmärk on „ohjeldada, vältida ja seeläbi vähendada Kyoto protokolliga hõlmatud fluoritud kasvuhoonegaaside heitkoguseid”. Seetõttu sätestatakse määruses hulk meetmeid, mis on mõeldud peamiselt „kõnealuseid gaase sisaldavate toodete või seadmete” heitkoguste vähendamiseks heitkoguste piiramise, F-gaaside kokkukogumise või teatud väga saastavate toodete turuleviimise teel. „Valmistise” mõiste sissetoomise mõte on kehtestada miinimumklausel puhkudeks, mil ühe F-gaasi asemel kasutatakse ühe või mitme F-gaasi ja F-gaasi mittesisaldava gaasi segu, et täita sama ülesannet, mida täidab üks F-gaas (külmutusaine, propellant, kustutusaine, pooritekiti jne), ja kui selle segu koostisained võivad atmosfääri jõudes kõik koos õhku sattuda. Miinimumklausli kohaselt ei kohaldata määrust, kui valmistise globaalset soojenemist põhjustav kogupotentsiaal (GWP) on alla 150.
Terminite „segu” ja „valmistis” sisu tuleb sellisel viisil tõlgendada, sest vastasel korral võiks iga F-gaasi sisaldavat eset lugeda seguks ja sellest tulenevalt ka väikese GWPga valmistiseks. Eeskätt II lisas loetletud toodete puhul on suhteliselt lihtne määrata toote alakogum, mis sisaldab F-gaasi, lugeda seda alla 150se GWP-ga valmistiseks ning seega välistada kogu toode artikli 9 kohaldamisalast. See tähendaks aga määrusest kõrvalehoidmist ning oleks vastuolus termini „valmistis” tõlgendusega teistes kemikaale puudutavates ELi õigusaktides, eeskätt direktiivis 1999/45/EÜ ohtlike preparaatide klassifitseerimist, pakendamist ja märgistamist käsitlevate liikmesriikide õigus- ja haldusnormide ühtlustamise kohta.
2.1. Kohaldamine jalatsite või akende suhtes, mis sisaldavad F-gaasiga paisutatud polüuretaanvahtusid
Huvirühmad on tõstatanud küsimuse, kas fluorosüsivesinikke sisaldava pooritekiti vabade molekulidega tooteid tuleb lugeda II lisa kohaldamisalasse kuuluvaks.
Kui pidada koos esinevaid polüuretaanplasti ja fluorosüsivesiniku vabu molekule seguks, siis oleks selle GWP alla 150, seda ei saaks lugeda „valmistiseks” ning seepärast määrus selle suhtes ei kohalduks.
Tahke plasti maatriksit ja maatriksis sisalduvaid fluorosüsivesiniku molekule ei loeta üheks seguks, mille kohta arvutatakse välja GWP, sest plast ei satu koos F-gaasidega atmosfääri.
Ent asjaolu, et aknaraam (või jalats) on osaliselt valmistatud F-gaasiga paisutatud vahust (mis sisaldab seetõttu F-gaasi molekule), ei too iseenesest kaasa F-gaase sisaldavate või nende toimel põhinevate akende (või jalatsite) kasutamise keelu kohaldamist selle eseme suhtes. Määruse 842/2006 kontekstis ei võrdu väljend „fluoritud kasvuhoonegaasidega paisutatud vahte sisaldav” väljendiga „fluoritud kasvuhoonegaase sisaldav”.
Praegu ei reguleeri määrus vahtude (v.a ühekomponendiliste vahtude) kasutamist ja turuleviimist, ent nõuab, et komisjon hindaks 4. juuliks 2011 „vajadust kehtestada ühenduse tasandil standardid, mis on seotud toodetest ja seadmetest pärit fluoritud kasvuhoonegaaside heitkoguste kontrolliga, eelkõige seoses vahtudega”. Selle hinnangu tulemuseks võivad olla näiteks turuleviimise piirangud teatud toodete ja seadmete puhul, mille valmistamisel on osaliselt kasutatud F-gaasiga paisutatud vahte. Piirangud peaksid tuginema asendusainete heitkoguse vähendamise potentsiaali, maksumuse, kättesaadavuse ja sobivuse juhtumipõhisele analüüsile. Sellist analüüsi ei ole veel tehtud. Seega järeldus, et aknaraamid või jalatsid, mis on osaliselt valmistatud fluorosüsivesinikega paisutatud vahtudest, on määrusega keelatud, ent muud tooted, mis on osaliselt valmistatud fluorosüsivesinikega paisutatud vahtudest (nt seadmed, mööbel) ei ole määrusega keelatud, ei oleks mitte sellise analüüsi tulemus, vaid kokkusattumus asjaoluga, et aknaid ja jalatseid on II lisas nimetatud põhjustel, mis ei ole vähimalgi määral seotud vahu teemaga. See oleks diskrimineeriv ja vastolus määruse mõttega.
II lisas sätestatud keeld puudutab aknaid, milles F-gaasi kasutatakse isoleeriva keskkonnana klaaspindade vahel. Jalatsitest kavatseti keelata sellised, mis on tehtud vetruvamaks tallas asuvate väikeste F-gaasi (eeskätt SF6) sisaldavate taskute abil. Jalatsid ja aknad, mis on osaliselt valmistatud fluorosüsivesinikuga paisutatud vahtudest, ei kuulu II lisa kohaldamisalasse, kui nad ei käi just ülalnimetatud kategooriate alla.
Kui tulevikus on vaja kehtestada turuleviimise piiranguid teatud toodete ja seadmete suhtes, mille valmistamisel on osaliselt kasutatud F-gaasiga paisutatud vahte, siis on vaja II lisas võtta kasutusele selgesõnaline viide F-gaasiga paisutatud vahtudele.
2.2. Kohaldamine ühekomponendiliste vahtude suhtes
Ühekomponendilist ballooni pakendatud polüuretaanvahtu kasutatakse uste ja akende paigaldamiseks ning erinevate vuukide ja pragude täitmiseks. Huvirühmad on tõstatanud küsimuse, kas artikli 9 mõistes tuleks segu määratlemisel võtta arvesse kõiki balloonis sisalduvaid aineid.
F-gaasi sisaldavate ühekomponendiliste vahtude keelu mõte seisneb selles, et F-gaasi kasutatakse propellandina, mis satub ballooni kasutamisel täielikult atmosfääri. Seepärast on ühekomponendilised tooted väga saastavad rakendused. Propellandi ülesanne on paisata teised segu koostisained balloonist välja, et nad moodustaksid ettenähtud kohas tahke vahu. Terminit „valmistis”, mille järgi tuleb arvesse võtta üksnes tavalistes kasutustingimustes atmosfääri sattuvaid ja ühe F-gaasi ülesannet täitvaid koostisaineid, peab ülaltoodu valguses tõlgendama nii, et arvestada tuleb vaid balloonis sisalduva segu töögaasiks olevat või paisutavat osa. Kui selle töögaasiks oleva või paisutava segu GWP on 150 või üle selle, kohaldatakse ühekomponendilise vahu suhtes II lisa.
Kui F-gaasi sisaldava, töögaasiks oleva või paisutava segu GWP on 150 või rohkem, kuid selle kasutamine ühekomponendilise vahu jaoks on riiklike ohutusnormide (eeskätt tuleohutusnormide) täitmiseks möödapääsmatu, võidakse kohaldada II lisas sätestatud erandit.
2.3. Muud olukorrad
Kaaluda võib ka käesoleva tõlgenduse kohaldamist muus olukorras. Näiteks jahutussüsteemide puhul ei tuleks asjakohase segu määramisel võtta arvesse süsteemis ringlevat määrdeainet.
3. Rakenduste määratlemine ja neis sisalduvate ainete koguste arvutamine
Terminit „rakendus”, mille tähendust ei ole määruses antud, mainitakse eeskätt artiklis 3, milles käsitletakse käigusolevate süsteemide lekkekindluse pidevat kontrollimist ja eristatakse samas artiklis nimetatud konkreetsetes rakendustes sisalduva F-gaaside kogusest sõltuvaid nõudeid. Seepärast on vaja täpselt määratleda, mida võib erinevates olukordades rakenduseks nimetada. Pärast seda saab määrata igas rakenduses sisalduvate F-gaaside koguse.
Seda küsimust tuleks analüüsida määruse artiklis 1 sätestatud eesmärgi valguses („ohjeldada, vältida ja seeläbi vähendada Kyoto protokolliga hõlmatud fluoritud kasvuhoonegaaside heitkoguseid”). Sellest lähtuvalt seisneb artikli 3 lõigete 2, 3 ja 6 selge põhiidee selles, et mida suurem on rakenduses sisalduvate F-gaaside kogus, seda suurem on lekke võimalus ja seda tihedamalt tuleks rakendust kontrollida.
Rakenduse määratlemisel tuleks lähtuda süsteemi tehnilisest struktuurist, mitte selle asukohast ega funktsioonist. Rakenduse all tuleks mõista komponentide ja torude komplekti, mis moodustavad ühe tervikliku struktuuri, läbi mille F-gaasid saavad liikuda. Kui F-gaasi molekul saab liikuda läbi struktuuri ühest kohast teise, siis tähendab see, et need kaks kohta on ühe ja sama rakenduse osad.
Seoses jahutus- ja kliimaseadmete ning soojuspumpadega tähendab see, et isegi kui kaht omavahel ühendamata jahutuskontuuri kasutatakse samal eesmärgil (et nt säilitada külmhoones või laos madalat temperatuuri), tuleb neid süsteeme lugeda kaheks eraldi rakenduseks.
Tuletõrjesüsteemide puhul tähendab see, et kui kaks või enam F-gaasi sisaldavat omavahel ühendatud, tulekustutusainega täidetud mahutit paigaldatakse määratud kohta kaitseks konkreetse tuleohu vastu, siis võib neid lugeda üheks rakenduseks.
4. Keeld viia turule ühekordselt täidetavaid mahuteid (artikli 9 lõiked 1 ja 2 ning II lisa)
Artikli 9 lõikes 1 on sätestatud, et „selliste toodete ja seadmete turuleviimine, mis sisaldavad II lisas loetletud fluoritud kasvuhoonegaase või mille toimimiseks on vaja selliseid gaase, keelatakse vastavalt kõnealusele lisale” (s.t F-gaase sisaldavate ühekordselt täidetavate mahutite puhul 4. juuliks 2007).
Lõikes 2 aga täpsustatakse, et eeltoodut „ei kohaldata toodete ja seadmete suhtes, mille puhul näidatakse, et need on toodetud enne asjakohase turuleviimise keelu jõustumise kuupäeva”.
Ühekordselt täidetavate mahutite puhul tuleks eristada:
- mahuteid, mis on toodetud enne 4. juulit 2007 ja mis on eeltäidetud F-gaasidega – artikli 9 lõike 2 kohaselt on need sellisel juhul lubatud turule viia ka pärast 4. juulit 2007;
- mahuteid, mis on toodetud enne 4. juulit 2007, ent mis on jäetud tühjaks ja võidakse täita F-gaasidega pärast 4. juulit 2007.
Mõnedelt huvirühmadelt saadud teabe põhjal näib, et kui enne 4. juulit 2007 toodetud ja täidetud mahutite osas on olukord selge ja üheselt mõistetav, pole see nii enne 4. juulit 2007 toodetud, ent pärast seda kuupäeva F-gaasiga täidetavate mahutite puhul. Viimatinimetatud juhul tuleks mõnede arvates tõlgendada määrust nii, et selles lubatakse viia turule ühekordselt täidetavaid mahuteid, mis on toodetud enne 4. juulit 2007, ent täidetud pärast seda kuupäeva. Nad väidavad, et artikli 9 lõige 2 puudutab vaid toodet ja seadet, antud juhul niisiis mahutit ennast, mitte toodet ja seadet koos selle toimimiseks vajaliku gaasiga, s.t artikli 9 lõiget 2 kohaldatakse ka tühjade, ühekordselt täidetavate mahutite suhtes, mille suhtes turuleviimise keeldu seega ei kohaldata. Teisisõnu, määrus ei välista nende arvates tühjade mahutite turuleviimist ja hilisemat F-gaaside kasutamist enne 4. juulit 2007 toodetud mahutite täitmiseks. Siit tuleb paeluv mõte varuda selliseid ühekordselt täidetavaid mahuteid – see oleks aga ilmselgelt vastuolus määruse mõtte ja eesmärgiga.
Ülaltoodut arvesse võttes ja püüdes vältida nii lahknevat/ekslikku tõlgendust kui ka rakendamist, mis on vastuolus määruse eesmärgiga, leiab komisjon, et selles küsimuses on vaja jõuda EÜ tasandil ühisele seisukohale. Komisjoni arvates ei hõlma artikkel 9 mitte üksnes F-gaase sisaldavaid tooteid ja seadmeid, vaid ka neid, „mille toimimine sõltub F-gaasidest”.
Artikli 9 lõikes 2 sätestatud erandit tuleks tõlgendada kitsalt ja sel viisil, et seda ei saaks kasutada määruse mõttest kõrvalehoidmiseks ning määruse eesmärgi ja keskkonnakaitse taseme negatiivseks mõjutamiseks. Seetõttu on komisjon seisukohal, et turuleviimise keelu erand kehtib üksnes enne 4. juulit 2007 toodetud ühekordselt täidetavate mahutite suhtes, mis täidetakse F-gaasidega enne nimetatud kuupäeva. Ehkki määrus seda otse ei ütle, tähendab see siiski, et F-gaaside kasutamine ühekordselt täidetavate mahutite täitmiseks ei ole pärast 4. juulit 2007 lubatud.
Igasugune muu ja eeskätt selline tõlgendus, mille järgi kohaldatakse erandit ka ühekordselt täidetavate mahutite suhtes, tekitaks õigussüsteemis kõrvalehoidmise võimaluse, mis seaks ohtu süsteemi tõhususe, sest selle korrektset rakendamist oleks võimalik edasi lükata (enne 4. juulit 2007 toodetud mahutite varumise teel).
5. Mahutite märgistamiskohustuse rakendamine
Artiklis 7 ei nõuta kõigi artikli 7 lõikes 2 loetletud toodete ja seadmete liikide märgistamist, ent nende turuleviimine seatakse sellest sõltuvusse. Seepärast ei kohaldata määruse (EÜ) nr 842/2006 artikli 7 märgistamissätteid ja rakendusakte turule viimata mahutite suhtes.
Et hinnata, kas mahuti peab olema artikliga 7 kohaselt märgistatud, tuleb korraldada juhtumipõhine analüüs, sest termini „turuleviimine” rakendamise viis sõltub eeskätt konkreetsetest asjaoludest.
Alltoodud näited illustreerivad erinevaid olukordi, ent ei hõlma kaugeltki kõiki variante.
- Kui F-gaasi tootja või importija kasutab uut konteinerit F-gaaside veoks allkasutajale või edasimüüjale ja kui see konteiner tehakse kasutatavaks koos ainega, kohaldatakse selle suhtes määruse (EÜ) nr 842/2006 artiklis 7 sätestatud nõudeid.
- Kemikaalide tootjad või importijad kasutavad sageli suuri mahuteid – nt ISO mahuteid –, et vedada edasimüüjatele või lõppkasutajatele mõeldud F-gaase. Lõppkokkuvõttes tagastatakse mahuti tootjatele või importijatele, kellele kuulub mahuti omand. Sellistel juhtudel viiakse turule aine, mitte mahuti, seepärast ei kohaldata mahuti suhtes määruse (EÜ) nr 842/2006 artiklis 7 sätestatud märgistusnõudeid.
- Edasimüüjatele kuuluvad sageli kokkukogumisballoonid, mida pakutakse seadmete lõppkasutajatele või hoolduse/kokkukogumisega tegelevatele äriühingutele, et kasutatud F-gaasid toodetest ja seadmetest kokku koguda. Edasimüüjad annavad üle tühjad ja saavad tagasi täis balloonid. Seejärel saadavad nad täidetud balloonid edasi, et nende sisu võetaks ringlusse, taastataks või hävitataks, ja saavad need viimaks tagasi. Sellistel juhtudel ballooni turule ei viida, seepärast ei kohaldata ballooni suhtes määruse (EÜ) nr 842/2006 artiklis 7 sätestatud märgistusnõudeid.
Ehkki turule viidud mahutite puhul ei kehti määruse (EÜ) nr 842/2006 artiklis 7 sätestatud märgistusnõuded, toetab komisjon vabatahtlikult kasutuselevõetavate etiketistamisskeemide arendamist riiklikul tasandil, et F-gaase sisaldavaid mahuteid käitlevad töötajad teaksid mahutite sisust ja väldiksid gaaside sattumist keskkonda. Just riiklikul tasandil on kogumisballoonide vabatahtlikult kasutuselevõetavate etiketistamisskeemide abil võimalik töötajaid teavitada, et balloon tuleb saata asjakohasesse F-gaasi ringlussevõtu, taastamise või hävitamise kohta. Sellisel etiketil olevad andmed (balloonis sisalduvate ainete ja võimaluse korral nende koguste kohta) võivad olla abiks ka kokkukogumise, taastamise või hävitamisega tegelevale äriühingule.
6. Piiramis- ja märgistamiskohustuste rakendamine jahutusseadmete puhul, mis sisaldavad fluoritud kasvuhoonegaasidega paisutatud isolatsioonivahtu
Artiklites 3 (piiramine) ja 7 (märgistus) viidatakse muu hulgas fluoritud kasvuhoonegaase sisaldavatele jahutusseadmetele.
Need sätted hõlmavad jahutusseadmeid, mille jahutuskontuurides kasutatakse külmutusagensina fluoritud kasvuhoonegaase, sest taolised jahutusseadmed on peamine heitmete allikas. Ehkki jahutusseadmed võivad sisaldada ka fluoritud kasvuhoonegaasidega paisutatud vahtu, tuleks „fluoritud kasvuhoonegaasidega paisutatud vahtu” tõlgendada nende kahe artikli kontekstis kitsalt, hõlmates vaid neid jahutustooteid ja -seadmeid, milles gaasi kasutatakse jahutuskontuuris külmutusagensina.
Seepärast ei puuduta artikli 7 märgistusnõuded jahutustooteid ja -seadmeid, mille jahutuskontuur ei sisalda fluoritud kasvuhoonegaase või mis toimivad ilma jahutuskontuuris sisalduvate fluoritud kasvuhoonegaasideta.
Sellest hoolimata järeldati uuringu põhjal, mis hõlmas artikli 7 (lõike 3) kohaldamisalasse jäävatel toodetel ja seadmetel kasutatavatele etikettidele täiendava keskkonnateabe lisamise soovitatavust, et märgistussätetes nimetatud seadmete etikettidel olev lisateave seadmetes kasutatavates vahtudes sisalduvate fluoritud kasvuhoonegaaside kohta võib aidata kaasa fluoritud kasvuhoonegaaside kokkukogumisele sellistest vahtudest. Selle tulemusena sätestatakse teatud fluoritud kasvuhoonegaase sisaldavate toodete ja seadmete etikettide vormi ja täiendavad märgistusnõuded kehtestavas komisjoni määruses kohustus lisada teavet selle kohta, kas määrusega reguleeritud jahutusseadmeid (s.t seadmeid, mille jahutuskontuur sisaldab fluoritud kasvuhoonegaase) on tihendatud fluoritud kasvuhoonegaasidega paisutatud vahu abil.
7. Määruse kohaldamisala seoses rakendusega, mis sisaldab alla 3 kg fluoritud kasvuhoonegaase
Esimesel kohtumisel liikmesriikidega tõstatati küsimus, kas ja mis ulatuses kohalduvad artiklid 3–5 rakenduste suhtes, mille fluoritud kasvuhoonegaaside sisaldus on alla 3 kg. Küsimusele tähelepanu juhtimine andis võimaluse teha esmaseid järeldusi. Sellal rõhutas komisjon vajadust järgida pragmaatilist ja proportsionaalset lähenemist, mis on kooskõlas määrusega.
Arvestades küsimuse tähtsust, soovib komisjon korrata oma seisukohta, mis tugineb alltoodud põhimõtetele:
7.1. Piiramine (artikkel 3)
Artikli 3 lõige 1 ei sisalda mingit läve, vaid kehtestab pigem üldist laadi kohustuse ennetada lekkeid ja kõrvaldada need viivitamatult pärast avastamist, võttes kõik tehniliselt teostatavad meetmed, mis ei tekita ebaproportsionaalseid kulusid. Seega peavad vähem kui 3 kg fluoritud kasvuhoonegaase sisaldavate rakenduste käitajad vältima hoolikalt lekkeid ja need esimesel võimalusel kõrvaldama.
Lõikes 2 minnakse sammu võrra kaugemale. Selles sätestatakse lekkekindluse kontrolli ajakava, mis sõltub rakendustes sisalduvate fluoritud kasvuhoonegaaside kogustest. See lõige kehtib vaid rakenduste kohta, milles sisalduvate fluoritud kasvuhoonegaaside kogus on 3 kg või enam. Tuleks lisada, et liikmesriik võib otsustada riiklikul tasandil rakendada lekkekontrolli kohustusi ja ajakava ka selliste rakenduste jaoks, milles fluoritud kasvuhoonegaaside kogus on vähem kui 3 kg.
Lõikes 6 sätestatud registreerimiskohustus ei kehti rakenduste kohta, milles sisalduv fluoritud kasvuhoonegaaside kogus on alla 3 kg.
7.2. Kokkukogumine (artikkel 4)
Selles artiklis ei kehtestata fluoritud kasvuhoonegaaside piirkogust. Seepärast rakendatakse seda kõigi seadmete ja toodete puhul, mida selle sätted reguleerivad, olenemata seadmetes ja toodetes sisalduva fluoritud kasvuhoonegaasi kogusest.
7.3. Koolitus ja sertifitseerimine (artikkel 5)
Lõikes 1 öeldakse selgelt, et koolitusprogrammide ja sertifikaatide suhtes kehtestab komisjon miinimumnõuded ja -tingimused artikli 3 lõikes 1 käsitletud (s.t läveta) rakenduste ning piiramises ja kokkukogumises osalevate töötajate (ka kokkukogumist reguleerivas artiklis 4 läve ei sätestata) vastastikuseks tunnustamiseks.
Artikli 3 lõikega 1 reguleeritud seadmete ja süsteemide paigaldamises, hoolduses või teeninduses ja lekete kõrvaldamises osalevatele töötajatele ja äriühingutele ning artiklis 4 sätestatud kokkukogumisega seotud töötajatele kehtestatud miinimumnõuded on samuti asjakohased ja neid kohaldatakse rakenduste suhtes, mille fluoritud kasvuhoonegaaside sisaldus on alla 3 kg. Samal ajal puudutavad lekkekindluse kontrollis (artikkel 3 lõige 2) osalevatele töötajatele kehtestatud miinimumnõuded vaid rakendusi, milles sisalduvate F-gaaside kogus on 3 kg või rohkem (6 kg, kui süsteem on hermeetiliselt suletud).
8. Määruse 842/2006 jõustumisega seotud küsimused
Määrus (v.a artikkel 9 ja II lisa) jõustus 4. juulil 2007.
Seoses määruse piiramissätetega (artikkel 3) kehtib artikli 3 lõikes 2 nimetatud standardne lekkekontrolli ajakava alates 4. juulist 2007, mis tähendab, et käitajad peaksid juba praegu veenduma, et asjakohaseid rakendusi kontrollitakse kord iga 3, 6 või 12 kuu jooksul sõltuvalt neis sisalduvate ainete kogusest.
Kuni artikli 5 lõikes 1 nimetatud sertifitseerimisnõuete ja artikli 5 lõikes 2 käsitletud riiklike sertifitseerimisnõuete kehtestamiseni saavad käitajad lasta ametlikult sertifitseerimata, kuid pädevatel töötajatel kontrollida lekkekindlust riiklike nõuete kohaselt. Sertifitseerimisnõuete jõustumisel tagavad käitajad, et kontrollivad töötajad vastavad neile nõuetele alates järgmisest kontrollist. Sama kehtib artikli 3 lõikega 1 reguleeritud seadmete või süsteemide paigaldamises, hoolduses või teeninduses osalevate töötajate ja äriühingute suhtes.
Mis puutub määruse kokkukogumissätetesse (artikkel 4), siis peaksid käitajad kehtestama korra fluoritud kasvuhoonegaaside nõuetekohaseks kokkukogumiseks artikli 4 lõikega 1 reguleeritud rakendustest, et tagada nende nõuetekohane ringlussevõtt, taastamine või hävitamine. Kuni artikli 5 lõikes 1 nimetatud sertifitseerimisnõuete ja artikli 5 lõikes 2 käsitletud riiklike sertifitseerimisnõuete kehtestamiseni saavad käitajad lasta ametlikult sertifitseerimata, kuid pädevatel töötajatel koguda gaase kokku riiklike nõuete kohaselt. Sertifitseerimisnõuete jõustumisel tagavad käitajad, et gaase kokku koguvad töötajad vastavad neile nõuetele alates järgmisest kokkukogumisest.
Artikli 4 lõikega 3 hõlmatud muudes toodetes ja seadmetes sisalduvad fluoritud kasvuhoonegaasid peaks kokku koguma asjakohase kvalifikatsiooniga töötajad ulatuses, mis on tehniliselt teostatav ega tekita ebaproportsionaalseid kulutusi. Kui konkreetsete toodete ja seadmete suhtes ei kehti EÜ tasandil miinimumnõudeid, siis võivad seda liiki töid teha töötajad, kellel on liikmesriigi õiguse kohane kvalifikatsioon.
9. Artikli 5 lõike 4 kohaldamisala
Artikli 5 lõike 4 järgi peavad liikmesriigid alates 4. juulist 2009 tagama, et artiklis 3 (lekkekindluse kontroll) ja artiklis 4 (kokkukogumine) sätestatud tegevusega seotud äriühingud võtavad fluoritud kasvuhoonegaase vastu vaid juhul, kui nende asjakohastel töötajatel on artikli 5 lõikes 2 nimetatud sertifikaadid.
Artiklis 4 sätestatud tegevus hõlmab muu hulgas kokkukogumist korduvtäidetavatest või ühekordselt täidetavatest mahutitest, mille kasutusiga on lõppenud, ja kokkukogumist muudest toodetest või seadmetest ulatuses, mis on teostatav ega tekita ebaproportsionaalseid kulutusi. Puudub selgesõnaline nõue, et sellises tegevuses osalevad töötajad peaksid olema sertifitseeritud – mitme liikmesriigi sõnul on see muutnud nimetatud sätte kohaldamisala mitmeti mõistetavaks.
Määruses pannakse mahutit kasutavale isikule kohustus kehtestada mahutis sisalduvate jääkgaaside nõuetekohase kokkukogumise kord, ent seejuures ei viidata sertifitseeritud töötajatele. Samal ajal peavad muude toodete ja seadmete puhul kasvuhoonegaasid kokku koguma asjakohase kvalifikatsiooniga töötajad, kes ei pea aga ilmtingimata olema sertifitseeritud.
Komisjon on arvamusel, et artikli 5 lõige 4 hõlmab vaid tegevust, mille puhul määrus ei nõua töötajatelt sertifikaatide olemasolu. Selliseks tegevuseks on artikli 4 lõikes 1 sätestatud fluoritud kasvuhoonegaaside kokkukogumine jahutus- ja kliimaseadmete ning soojuspumpade jahutuskontuuridest, fluoritud kasvuhoonegaasidel põhinevaid lahusteid sisaldavatest seadmetest, tuletõrjesüsteemidest ja tulekustutitest ning kõrgepingejaotlatest.
Seepärast on komisjon seisukohal, et artikli 5 lõikes 4 sätestatud liikmesriikide kohustus ei laiene tegevusele, milleks määruse kohaselt ei ole vaja sertifitseerimist, olenemata muu tegevuse suhtes liikmesriigi tasandil kehtestatud sertifitseerimisnõuetest või EÜ tasandil kehtestatud atesteerimispõhistest koolitusnõuetest [nt kokkukogumine mootorsõidukite kliimaseadmetest].
10. Etiketi keel
Komisjoni määrus […/…] kehtestati määruse (EÜ) nr 842/2006 artikli 7 põhjal. Selle lõikes 3 nõuti, et komisjon kehtestaks muuhulgas etiketi vormi, sealhulgas keele, mida tuleb kasutada teatud fluoritud kasvuhoonegaase sisaldavate toodete ja seadmete etiketil, et toodet või seadmeid turule viia.
Terminit „turuleviimine” tuleb nii määruse (EÜ) nr 842/2006 kui ka selle rakendusaktide, sealhulgas komisjoni määruse […/…] kontekstis tõlgendada keelenõude seisukohast järgmiselt. „Turuleviimine” viitab määruse (EÜ) nr 842/2007 järgi tõepoolest vaid „esimesele korrale”, mil antud tooteid ühenduse turule viiakse.
Komisjoni määruse […/…] artikli 2 lõikes 4, kus kehtestatakse etiketi vorm ja täiendavad märgistusnõuded teatud fluoritud kasvuhoonegaase sisaldavate toodete ja seadmete kohta, on sätestatud, et:
„Liikmesriigid võivad seoses lõigetes 1, 2 ja 3 nimetatud etiketistamise nõuetega kehtestada kõnealuse määrusega hõlmatud toodete ja seadmete turuleviimisel oma territooriumile nõude kasutada oma riigikeelt”.
Sõna „võivad” lubab liikmesriikidel soovi korral nõuda, et etikett oleks nende riigikeel(t)es vastavate toodete ja seadmete esmasel viimisel ühenduse turule nende territooriumil.
Kui juriidiline isik viib fluoritud kasvuhoonegaase sisaldavad tooted esimest korda ühenduse turule, peab liikmesriigis A olema etiketil sisalduv teave vähemalt [1]
- liikmesriigi A riigikeel(t)es, kui liikmesriik A tugineb artikli 2 lõikele 4;
või - ühenduse mis tahes ametlikus keeles, kui liikmesriik A EI tugine artikli 2 lõikele 4.
Kui esimest korda liikmesriigi A turule viidud märgistatud tooteid turustatakse või müüakse hiljem – s.t pärast nende esmakordset turuleviimist – liikmesriigis B, ei tohi liikmesriik B määruse alusel nõuda, et kasutataks keelt (keeli), mida liikmesriigis A ei nõutud.
Kui juriidilisel isikul on fluoritud kasvuhoonegaase sisaldavate toodete varud liikmesriigis A enne toodete turuleviimist, peab ta kohaldama vaid selle liikmesriigi C keelenõuet, kus ta tooted esmakordselt ühenduse turule viib.
11. Toimingud, mida erinevate kategooriate töötajad tohivad jahutus- ja kliimaseadmete ning soojuspumpade juures teha
| Seade | Toimingud, mil vaja sertifitseeritud töötajat | Kat. I | Kat. II | Kat. III | Kat. IV |
|---|---|---|---|---|---|
|
Seade, milles sisalduv F-gaasi kogus on < 3 kg (6 kg, kui süsteem on hermeetiliselt suletud) |
Kokkukogumine |
x |
x |
x |
|
|
Paigaldus, hooldus või teenindus |
x |
x |
|
|
|
|
Seade, milles sisalduv F-gaasi kogus = 3 kg (6 kg, kui süsteem on hermeetiliselt suletud) või enam |
Lekkekindluse kontroll, mis ei hõlma kontuuri |
x |
x |
|
x |
|
Lekkekindluse kontroll, mis hõlmab kontuuri |
x |
|
|
|
|
|
Kokkukogumine |
x |
|
|
|
|
|
Paigaldus, hooldus või teenindus |
x |
|
|
|
[1] Arvatakse, et ärilised kaalutlused sunnivad tootjaid ja importijaid kohanema klientide keelevajadustega.
