Osoonikihi kahjustumine

Osoonikihis valitsevat tasukaalu on rikkunud mitmesugused inimese poolt atmosfääri paisatavad keemilised ained.

Eelkõige kahjustavad osoonikihti oma osooni lagundava toimega kloori- ja broomiühendid nagu klorofluorosüsivesinikud (CFC-dena), haloonid ning teised külmutusseadmetes, aerosoolides, tulekustutites, lahustites, vahutekitajatena kui ka muudel otstarvetel kasutatavad tööstuslikud kemikaalid.

Montreali protokolli alla (vt osoonikihi kaitse meetmed ja Montreali protokoll) on koondatud terve rida osoonikihti kahandavaid aineid (OKA), mille tootmine ja kasutamine on kontrolli alla võetud. Nende ainete osoonikihti kahjustav potentsiaal on tohutu, kuna nad reageerivad fotokeemilises reaktsioonis osoonimolekulidega. Pärast ühe osoonimolekuli hävitamist on osoonikihti kahandavad ained võimelised hävitama üha uusi osoonimolekule.

Osoonikihti kahandavate ainete osoonihävitav eluiga jääb 100–400 aasta vahele, sõltuvalt osoonikihti kahandava aine tüübist. Seetõttu võib üks OKA molekul hävitada sadu tuhandeid osoonimolekule.

Igasugune osoonikihi kahjustamine toob kaasa UV-B kiirguse hulga suurenemise ja negatiivse mõju, isegi kui muud tegurid jäävad samaks. Kiirguse hulka võib piirata troposfääris asuv osoon ning ka aerosoolid ja pilved. Viimastel aastakümnetel on kahjuliku kiirguse Maani jõudmist vähendanud õhusaaste, kuid kui pingutus puhastada meie atmosfäär heitgaasidest kannab vilja, see kaitse kaob.