Osoonikihi tulevik
Mure osoonikihi kahanemise üle on pannud paljude maade teadlased tegelema võimalike tulevikustsenaariumitega ja mõtlema, mida peaks ette võtma praeguse olukorra parandamiseks.
Üritatakse selgitada, millises ulatuses tuleb õhku saastavate ühendite hulka piirata, et saavutada keskkonnale ja majandusele parim lahendus.
Et osooniaukude peapõhjus on freoonide koosseisus olev kloor ja freoonide eluiga atmosfääris ulatub isegi üle saja aasta, siis ei aita ka nende tootmise päevapealt lõpetamine osooniauku kohe kaotada. Parimal juhul võiksime neist vabaneda mõnekümne aasta pärast. Mida kauem me freoone õhku paiskame, seda kaugemale see aeg nihkub ja seda suuremad on kahjustused.
Olukorra paranemise ootuses
Teadlased oletavad, et kevadised osooniaugud kestavad freoonide akumuleerumise pidurdumisel veel 60–80 aastat, kuni anorgaanilise kloori hulk atmosfääris langeb alla 2 ppbv (2 osakest miljardi kohta).
Pingutused siiski hakkavad mõju avaldama ja osoonihävitavate ainete paiskamine atmosfääri pidurdub, kuid pikaajalise mõju tõttu võtab taastumisprotsess kaua aega. Käesoleva sajandi keskpaigaks (2050) võib osooni hulk taastuda ja saavutada 1950–1960. aastate taseme.
Kuigi enamik riike oli nõustunud lõpetama osooni hävitavate ainete tootmise 1995. aasta lõpuks, kahanes osoonihulk atmosfääris mõnel pool siiski veel 4-5% 10 aasta jooksul.
Mustemad stsenaariumid
Samas leidub ka teistsuguseid ja skeptilisemaid arvamusi. WMO/UNEP (World Meteorological Organisation / United Nations Environment Programme) koostasid ka nn D-stsenaariumi. Selle kohaselt väheneb freoonide CFC-11, CFC-12, CFC-113, CFC-114, CFC- 115 ning haloonide 1201 ja 1301 emissioon 1996–2000 19% aastas. HCFC-22 emissioon kasvab sellega lineaarselt. Seega, kuigi atmosfääris väheneb anorgaanilise kloori hulk, suureneb metaani ja süsinikdioksiidi kontsentratsioon ning tugevneb kasvuhooneefekt.
Lisaks põhjustab Maa rahvaarvu plahvatuslik ja kiire kasv keskkonna muutusi, mille tulemusena võib kasvada metaani ja süsinikdioksiidi hulk atmosfääris ja tõusta kõrgemale 1990. aasta tasemest, mille tagajärjeks võivad tekkida osoonikihi uued kahjustused.
