Osooniauk

Osoonikihi talvine hõrenemine Antarktika kohal, mida nimetatakse osooniauguks, leiab aset alates 1970ndate lõpust. Teadlased märkasid stratosfääri osooni hulga olulist vähenemist Antarktika kohal 1980ndate aastate alguses.

Osooni hulga vähenemise tippajal – kevadeti 1990ndate aastate lõpus – olid osooniaugud kõige selgemini väljendunud pooluste ümbruses, kuid osoonisisaldus oli vähenenud ka mujal. Esialgu polnud see kuigi suur, kuid süvenes alates 1982. aastast iga aastaga.

1985. aastal ilmus esimene publikatsioon Antarktika osooniaugu kohta ja 1987. aastaks õnnestus nähtus teaduslikult ära seletada.

Antarktika osooniauku iseloomustatakse selle „sügavuse“ ja pindalaga. „Sügavust“ iseloomustavad osoonikihi paksuse minimaalsed registreeritud väärtused, mis Antarktikas on septembri lõpus – oktoobri alguses vahel alla 100 DU. Pindala sisse arvatakse ala, mille kohal osooni koguhulk on kokkuleppelisest kriitilisest piirist väiksem.

Kokkuleppeline kriitiline piir on Antarktika jaoks 220 DU (ja Arktika jaoks 300 DU).

Oktoobris–novembris on Antarktika osooniaugu pindala alates 1987. a. olnud üle 10 miljoni km², kõige ulatuslikum (29,9 milj. km²) 2000. aastal.

Antarktika kohal oleva osooniaugu maksimaalne pindala (milj km²) ja minimaalsed osoonikontsentratsioonid (DU) perioodil 2000–2010

Arktikas on alates 1980ndatest kevadtalvel moodustunud üsna väike osooniauk, pindalaga alla 1 milj km². Üksikutel stratosfääri külmadel talvedel on selle pindala veebruaris–märtsis küündinud 5–6 milj. km²-ni ja eriti külmal 1995/96 talvel saavutanud Antarktika osooniauguga võrreldava pindala 11,8 miljonit km². Osooni summaarseks kaoks Arktikas hinnati tookord 30%.

Veelgi suurem oli Arktika osooniauk aga 2011. aasta kevadel, mil osooni summaarseks kaoks määrati 40%.

Värsket infot leiab NASA osooniveebist.